Kick off poverty

Ma ostsin turult 5 randi eest paki tühje patareisid - seega ei ole mul kahjuks endiselt uusi fotosid, mida siia üles riputada. Kirjutada aga saan küll. Ja pilte võite vaadata MMi ametlikult kodulehelt.

* * *

Eile õhtul toimus koosolek, kus arutati kodudute jalgpalli tuleviku üle. Paljud riigid osalevad turniiril teist, kolmandat või isegi neljandat korda, ning kurvastavad selle pärast, kuidas kodutute MM on aastate jooksul järjest sportlikumaks muutunud.

Veel möödunud suvel Edinburghis olid paljude riikide koondistes vanemaealised, pika habeme ja suure kõhuga kodutud. Umbes sellise väljanägemisega inimesed nagu kodutuid sageli ette kujutatakse.

Sel aastal on kohal vutistaarid. Venelased, poolakad, mehhiklased, nigeerlased, taanlased, libeerlased, sakslased. Nendes, ja paljudes teistes meeskondades, on tõeliselt oskuslikud ja head mängijad!

Libeeria koondises on näiteks mehed, kes mängivad kohalikus liigas klubide eest ja kelle jaoks jalgpall ongi nende põhitegevus. Aga samas nad elavad slummides, väikestes hüttides ilma elektri ja veeta. Paljud neist on sõjapõgenikud. Umbes pooled libeerlased elavad sellistes tingimustes.

MMi korraldajad on jätnud iga riigi enda otsustada, keda meeskonda võtta ja keda mitte. Selleks, et turniiril osaleda, peavad mängijad olema olnud viimase aasta jooksul kodutud, vastavalt selle riigi "kodutu" definitsioonile.

See jätab inimestele, kes oma riigi koondise kokku panevad, suhteliselt vabad käed.

Hollandi, Saksa, Brasiilia ja Itaalia meeskonna juhendajad rääkisid eile, et nemad tunnevad järjest suuremat survet, et kutsuda meeskonda pigem häid jalgpallureid (kes definitsiooni alla mahuvad) kui tavalisi kodutuid, kes on varasematel aastatel koondisse pääsenud.

Brasiilia koondisse on varasematel aastatel kuulunud need kodutud, kes on tänavatel kodutute ajalehte müünud. Iga kord on publik pettunud, kui oodatakse Ronaldinhot ja Roberto Carlost, aga kohale tulevad tavalised kodutud Riost või Sao Paolost, kes ei oskagi eriti jalkat mängida.

Itaallased, kes on tulnud kaks korda järjest kodutute maailmameistriks, leidsid, et meedia ootab neilt ka sel aastal supertulemust. Kui tulemust ei tule, siis meediat kodutute MMi teema ei huvita.

Ja sellest on tohutult kahju.

Tähtis ei ole see, kas esimeseks tuleb Venemaa, Libeeria või Kamerun. Tähtis ei ole see, kas Eesti saab 25. või 32. koha.

Kodutute MMi peamine mõte on midagi muud. Eesmärk on see, et kodutud saavad sellel turniiril osalemisest positiivse tõuke. Kui nad järgmisel aastal enam ei ole kodutud, siis see on positiivne tulemus. Kick off poverty.