Heategu tegema

Heateos töötavad hajameelsed inimesed. Või on see see, et kõigil on kogu aeg liiga kiire? Kui me kolmapäeviti tervisejooksul käime, üsna kohusetundlikult muide, iga nädal oleme vajalikud kolm inimest kokku saanud, siis on alati mingi jama nende kiipidega, mis tuleb jalgade külge kinnitada, et aeg ilusti registreeritud saaks.

Kui ma suvel tagasi tööle tulin, siis juba aimasin halba, nähes väikest, pudelikorgi-suurust vidinat, mis kindlastikindlasti tuleb jooksule kaasa võtta. Juba esimesel nädalal kaotasin jubina nii lootusetult koju ära, et leidsin otsingute käigus üles kaks eelmiste aastate kiipi – nii põhjalik ja lootusetu oli see otsimine. (Hiljem leidus kadunud kiip muidugi täiesti triviaalselt kusagilt pükste taskust.)

Kurja juur.

Aga rääkima hakkasin ma sellepärast, et eile õnnestus Arturil kaotada ära oma kiip, mille ta oli sidunud paelaga jala külge. Või noh, ta arvas, et ta on selle kaotanud. Tegelikult jalutas ta ligi pool tundi jooksupaiga läheduses, arvates et on kiibi kaotanud, aga asi oli kõik see aeg endiselt tema jala küljes. Sellised lood.

Lisaks harrastab Jaan meil isiklike kirjade saatmist tervele kodanikeühenduste listile ja EMSL-i töötajatel on selle kohta verb, kui keegi midagi kontorist välja tormates maha unustab ja tagasi tuleb – Heategu tegema.