14.8.06

Indiaanlasena kauboide keskel

Kevadel oli televisiooni uudistesaates huvitav probleemlugu. Nimelt tekitab ühes Tartu äärelinna elamurajoonis probleeme kodutute varjupaik. Kodutud liiguvad varjupaiga ümbruses päevasel ajal ringi ja tekitavad oma olemasoluga möödujatele ebamugavust. Nad haisevad, neil on seljas räpased ja katkised riided. Samuti kardavad kohalikud oma laste pärast, sest varjupaiga lähedal asub lasteaed. Siiani pole midagi juhtunud, kuid stressi tekitab ikkagi. Ja loomulikult veelgi suurem kui kartus laste pärast on kohalike elanike hirm ümbruskonna kinnisvarahindade võimaliku langemise pärast.

Õnneks selgus uudislõigu lõppu monteeritud intervjuust linnavalitsuse ametnikuga, et paari aasta perspektiivis tuleb probleemile lahendus. Kodutute varjupaik viiakse üle Tartu tööstusrajooni, kus ainult hallid betoonaiad, tolmunud tehastehooned ja laokil autoparandustöökojad. Seal ei häiri kodutud enam kedagi, samuti ei mõjuta nad sealseid kinnisvarahindasid. Seega lõppes uudis optimistlike nootidega – lahendus juba paistab!

Tallinn Pride 2006 esindaja Lisette Kampuse sõnul ründasid noormehed paraadi keskosa kivide ja kaigastega, püüdes kõigepealt tabada eelkõige naisi. Tõsisemaid vigastusi sai umbes 5-6 inimest, üks prantslane viidi peahaavadega ka traumapunkti.

/Eesti Päevaleht Online/

Kuuldes laupäevasest Pride’i paraaadi ründamisest, meenuski mulle esimesena uudislugu Tartu äärelinna kodutute varjupaigast. Väga mugav oleks ju kõik ebamugavust tekitava (s.t Cosmopolitani või FHMi kaanepildist erineva) – kodutud, homod, invaliidid, kerjused, puuetega lapsed, teisest nahavärvist inimesed, lonkavad vanurid jne jne – viia kuhugi tühermaale, kus nad saaksid siis piiratud alal lihtsalt eksisteerida. Mitte kunagi ei tule enam tänaval kerjavast vanatädist piinlikkust tundes silmi ära pöörata ja möödudes sammu kiirendada, või oma lapsele seletada, miks sai äsja tänaval möödunud mustanahalisele põlglikult kõõritav kiirpilk heidetud.

Ah jaa, tuli veel meelde, et kodutute varjupaiga loos oli ka intervjuukatke ühe kodutuga. Küsimusele, miks ta varjupaigas paigal ei istu, vaid lasteaia kõrvale murule tuleb, anti konkreetse vastuse: varjupaigas elutingimused kohutavad (videopilt kinnitas seda: remontimata ruumid, räpased voodid üksteise kõrvale surutud), sooja vett on ainult hommikupoole öösel jne.

Igal asjal on oma põhjus. Meil kõikidel on probleeme. Elus ongi palju probleeme. Paljusid nendest probleemidest on samas võimalik ennetada hoolivusega, arusaamisega. Loomulikult on lihtsam mitte aru saada. Samas see pole mingi vabandus, kui vaadata, kuhu mitte mõista tahtmine meid viib.

Värdjad, idioodid, väärakad – miks peaks süvenema arusaamisesse millestki, mis tundub võõrastav, mõttetu? Khm... noh, võib-olla näiteks seetõttu, et ka ISEENDAST aru saada. „Normaalse inimese” kriisi näitavad Eestis abielulahutuste arv, alkoholitarbimise ulatus ja sellega kaasnevad tervisehädad ning õnnetused, enesetappude hulk jne. Eelmisel nädalal kohtusin MTÜ Eluliin esindajatega, kelle kriisinõustamise teenust Tallinnas kasutas eelmisel aastal 3663 isikut. 3663 (!) Tallinnas elavat „normaalset inimest”, kes on jõudnud oma normaalses elus punkti, kust ei jõua enam edasi minna.

Suutmatus mõista teisi viib suutmatuseni mõista ennast. Suutmatus tulla toime teistega toob kaasa suutmatuse tulla toime iseendaga. Erinevuste kaikaga laiali peksmine ja silma alt ära saatmine ainult vähendab inimese võimet maailmast terviklikult aru saada ja ka iseenda probleeme lahendada.

Kuidas mõista teisi paremini?

Noh...

Vabas vormis üks
tsitaat James Baldwinilt:

On tohutuks šokiks umbes viie- või kuueaastaselt avastada, et oled sündinud kauboide maailma hoopis indiaanlasena.

(Originaalis: It is a great shock at the age of five or six to find that in a world of Gary Coopers you are the Indian).

Kujutlege ennast hetkeks indiaanlasena kauboide
maailmas.
See tähendab mingil põhjusel tõrjutud olemist meie suurepärases ühiskonnas, mille majanduskasv oli eelmisel aastal ca 9,8%. Kui suudame end mõelda teiste inimeste sisse – olgu tegemist gay’de, kodutute... või omaenda vanemate, laste, sõprade, kolleegidega... miks mitte ka suvalise inimese sisse tänavalt; inimese sisse, kes on suure tõenäosusega sama tore nagu sa ise – oleme astunud esimese sammu suurema mõistmise ja suurema hoolivuse suunas. Arusaamine on oluline. Miks peaksime ilma arusaamist omamata arvama, et meie enda piiratud elukogemusest, igapäevaste ajalehtede ja televisioonisaadete poolt antud „teadmistest” piisab kellelegi hinnangute andmiseks, rääkimata hukkamõistmisest?

Mõeldes sellele... enamus inimesi tunneb end mõnikord indiaanlasena kauboide maailmas... mõned meist tunnevad seda kogu aeg...

...kodutu, kelle päeva ainsaks helgeks hetkeks on lasteaia kõrval murul päikese käes korraks mõnuleda (kui õnnestub möödakäijate vihkavaid pilke eirata)...

...omasooarmastaja, kel pole vägivalla kartuses võimalik avalikus kohas oma armsamal hetkekski ümbert kinni võtta...

...varateismeline tüdruk, kelle vanemad on töötuks jäänud, alkoholi tarvitama hakanud, ja kelle ainsaks väljapääsuks tundub olevat hingevaeva leevendamine heroiiniga ja hinge sees hoidmine oma keha müües...

... või kontoriametnik, kelle laulatatud abikaasa pole teda enam ammu-ammu hommikul hüvastijätuks suudelnud (hüvastijätuks on ta juba mõnda aega suudelnud ilmselt kedagi teist, vähemalt selline kahtlus on), ja kellele tööpäeva jooksul kella kaheksast viieni pole mitte keegi naeratanud... MITTE KEEGI!!!...

... me kõik oleme mõnikord indiaanlased kauboide maailmas... ja mõned peavad seda kogu aeg olema... samas ei pea ju see nii olema... alustada võikski naeratamisest... naeratamisest teisele inimesele, temale silma vaatamisest, temast aru saamisest!

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Sarnane teema on praegu p�evakorral ka Naissaarel, kus 12 saarlast saatsid paari p�eva eest avaliku kirja peaministrile ja vallavanemale seoses Kuriteoennetuse Sihtasutuse rajatava t��- ja puhkelaagriga erikoolide �pilastele ning noortevangla vangidele. "Tahaksime selgitusi ja k�sida saarel tegutsevate kodanike nimel: miks Naissaarele?" on kirjas. "�kki on meie taotlused taastada saarel inims�bralik arenenud elukeskkond vastuolus sellega, mida kavatsevad omavalitsus ja Eesti riik?"

Hea k�ll, ma ju tegelikult ei ole kursis selle loo detailidega, ega julge kinnitada, et KESA-l seal asjad m�nikord k�est pole l�inud. Aga loo tuum on t�pselt sama, millega on aastaid kokku puutunud k�ik, kes rajavad rehabilitatsioonikeskuseid v�i talulaagreid vms sellistele "probleemsetele" inimestele, olgu nad siis praegused v�i endised vangid, narkomaanid, HIV-positiivsed, kodutud. J�ttes k�rvale selle seltskonna, kelle meelest niisugused inimesed tuleks maha lasta v�i ��rmisel juhul kuhugi kinnisesse kolooniasse sulgeda, on ka muidu igati ontlike ja arukate inimeste reaktsioon enamasti see, et "hea k�ll, te tegelete olulise asjaga, aga jumala eest, tehke seda kusagil mujal!"

Sest "arenenud" ja "inims�bralik" t�hendab ju a priori, et sellistele inimestele seal kohta pole. Inims�bralik - yeah, right!

Mel Youngi raamatust "Goal!", mis r��gib tema ja Harald Schmiedi algatatud kodutute jalgpalli MM-ist, oli mu jaoks �ks meeldej��vamaid kohti see, kus �ks turniiril osalenud mees (kui �igesti m�letan, oli ta Hollandist) r��kis umbes nii: "Kodus p��rasid inimesed meid n�hes pea �ra ja kiirustasid edasi, meie kohtamine oli neile selgelt ebameeldiv, siin aga esindame me oma riiki, inimesed tulevad meid vaatama, plaksutavad meile t�navakohvikutest, kui me m��da l�heme, k�sivad autogramme ja tahavad meiega pilti teha... Wow!"

Ja ma t�itsa saan aru, kuidas selline ettev�tmine kodutuse probleemi lahendab.