Õhkõrn lootus rikkaks saada või surra

Ühiskonnas tekkinud arutelu kasiinode teemal tuletas mulle meelde ühe varahommiku umbes aasta aega tagasi, kui ma ärkasin Arizona kõrbes, kiirteeäärse suure kasiino parklas.

Mina ja mu indiaani sõber olime maganud tema mikrobussis. Me ärkasime kella poole seitsme paiku, et süüa kasiino restoranis – avatud 24h – üks korralik hommikusöök ja jätkata teekonda Suure Kanjoni poole. Kell 6.30 hommikul oli kasiinos umbes sada inimest, nii punaseid, valgeid, kollaseid kui musta värvi inimesi. Pidevalt tuli inimesi juurde ja mõned läksid ka ära.

Õhtul indiaani tantsupeol...

Ja hommikul Cliff Castle Casino's

Sõime oma hiiglasliku hommikusöögi ära ja ma läksin hambaid pesema. Pidime sõbraga mõne minuti pärast tema auto juures kohtuma. 10-15 minutit hiljem ei olnud teda ikka seal, läksin kasiinosse sisse tagasi teda otsima.

Seal ta oli, oma hõimu üks vaimseid juhte, austatud medicine man, kasiinoautomaadi taga. Ta naeris ja ütles, et ta peab ju oma vendi-õdesid toetama (kasiinod kuuluvad USAs indiaani hõimudele ja on paljudes indaani reservaatides üks olulisemaid rahastusallikaid).

Ometi, järele mõeldes, peitub selles peetub meeletu vastuolu, et indiaani kogukonnad sõltuvad sedavõrd suurel määral kasiinotuludest. Või et paljud Eesti heategevusorganisatsioonid, spordi- ja kultuuriasutused sõltuvad Olympic Casino ja teiste taoliste ettevõtete hasartmängumaksust. See nagu lisaks mingi õilsa põhjenduse kasiinode olemasoluks.

Eestis on seda valdkonda vähem uuritud, aga USAs on kasiinode mõju kohta teada saadud huvitavaid fakte ja seoseid:

• USAs on 3 miljonit patoloogilist hasartmängurit (probleemseid hasartmängureid on veel palju rohkem)
• Nende inimeste hulgas, kes elavad 50 miili raadiuses kasiino asukohast, on (mõistagi) proportsionaalselt suurem arv patoloogilisi ja probleemseid hasartmängureid
• Perekonnad, kelle sissetulek on alla 30,000 dollari aastas, kulutavad 627 dollarit loteriipiletitele. See on ligi kolm korda rohkem kui perekonnad, kelle sissetulek on üle 50,000 dollari.

Vt National Gambling Impact Study Commission.

Kolmikmõrva ja enesetapu toime pannud Janek Lauri hasartmängurist tuttav kirjutas tänase Postimehe arvamusküljel: „Keegi on öelnud, et kui anda inimesele kasvõi õhkõrn lootus saada superrikkaks, siis on ta nõus selle nimel kõik ära andma.“

Soovitan seda artiklit lugeda – see on üks inimlikumaid ja mõtlemapanevaid, mis on tüki aja jooksul meie lehtede arvamuskülgedel ilmunud (Hasartmängud hävitavad inimese psüühika).

Artiklis tsiteeritakse uuringut, mille kohaselt on Eestis 25,000 hasartmängusõltlast. See on 2 ja pool korda rohkem kui mahub inimesi Lilleküla jalgpallistaadionile. Taksojuhid, sõjaväelased, sportlased, pereisad.

Minu jaoks muutus see teema isiklikuks seoses kodutute jalgpallitrennidega, mida me möödunud aasta alguses hakkasime läbi viima. Eesti kodutute meeskond ei ole Lilleküla staadionil veel kordagi mänginud, aga me oleme teinud trenni Mustamäel, kodutute varjupaiga lähedal kooliplatsil. Üks hetk ma sain teada, et meie meeskonna kesktormaja, tohutult sümpaatne ja sõbralik inimene, istus kolm aastat vangis, relvastatud röövi tõttu – mis omakorda sai teoks tema suurte kasiinovõlgade tõttu.

Tol hetkel, kui ma seda kuulsin, muutus kasiinoteema minu jaoks korraga isiklikuks. Ja sellest hetkest alates on mulle väga raske selgeks teha, et kasiinode olemasolu igal teisel tänavanurgal on mingite õilsate ja heategevate argumentidega põhjendatav.